Saare piiga, sõstrasilma,
nägi murul noore mehe,
nägi kaldal kangelase;
läks siis vähe ligemale.

Tahtis lauljat tunnistada,
kas tulnd Soomest sugulane,
ehk kas Virust viinakruusi,
kosilane kihladega?

Liuges kalda ligemalle,
äkilise serva peale,
üle kaela merre kukkus,
mere põhja sügavusse.

Laine kattis lapsukese,
vesi mattis piigakese,
Saare eide silmatera,
Saare taadi tuvikese.

Kalevipoeg kargas merre,
liuges laine vaiba alla
kadund kana otsimaie,
uppund neidu aitamaie.

Aga lainte laia rüppe
pidas kinni piigakesta,
ega annud armukesta
märjast kaisust enam välja.